toidukultuur
"Minu Ameerika"
"Seal peres oli kolm suurt külmkappi, aga ei ühtegi kaalu." ("Minu Ameerika", lk 9) -
Epp kirjeldab, kuidas Justini pere jaoks oleks toit justkui püha. Nad vaidlevad elavalt, kas peatuda hiina, india või mehhiko toidukoha juures ja võivad kulutada tunde, et jõuda oma lemmikrestorani. Toit väljendab nende jaoks armastust.
Ameerika kultuur on väga toidukultuslik - telekas on eraldi kokanduskanalid, lisaks populaarsed toidusaated ka teistel kanalitel ja peaaegu ainsad raamatud, mida mõne pere raamaturiiulist leida võib, on kokandusraamatud. Toitu ostetakse varuga ja minema visatakse palju rohkem toitu kui Eestis. Justini peres ei sööda eriti puuvilju, olulisemaks peetakse proteiine. Vajalike vitamiinide saamiseks söövad nad toidulisandeid. Mõned ameerika pered söövad vaid take-away- toitu ja kodus kokatakse erinevalt eestlastest väga vähe. Väga populaarsed on grillipeod, mille menüüst võib tavaliselt leida hamburgerid ja hot dogid. Ameeriklaste rahvusköögist Epp ei kirjuta, tundub, et enamasti süüakse kiirtoitu ja erinevatele maailma rahvastele iseloomulikke roogasid.
Ülekaalulisus on Ameerikas suureks probleemiks. Nagu Epp kirjutab: "Paksude probleemi võiks ehk võrrelda Eesti riikliku murega meie sündivate ja sündimata jäävate lapsukeste pärast." ("Minu Ameerika" lk 79) Eesti mõistes "paks" on Ameerikas lihtsalt kergelt volüümikas, "...paksud on need, kelle ümbermõõt on ikka kaks-kolm meetrit" ("Minu Ameerika, lk 141). Üha enam ameeriklasi valivad ülekaalu vähendamiseks maovähendusoperatsiooni ja tervisekindlustus katab tavaliselt sellega seotud kulud. Populaarsed on erinevad kaalujälgijate grupid ja dieetrühmad, kus käiakse elu üle kurtmas ja jagatakse soovitusi, millist kaupa millisest supermarketist osta.
"Minu Eesti"
Justin on peatüki "Tatrapuder on kasulik" ("Minu Eesti" lk 98) alguses öelnud: "Minu Eestis olemise rõõmu ei pärssinud aga üldse mitte ilm. Seda tegi hoopis halb toit."
Ta kirjeldab, kuidas ta päevad möödusid nende korteris pelmeenide, juurviljade ja Eesti delikatessi - verivorstiga. Justin üritas veenda Eppu ka pelmeene praadima, kuid naine keeldus ja veenis Justinit et need on keedetult palju paremad. Justin kirjeldas pelmeenide söömist: "Pelmeenid läksid süües suus lõhki ning keedetud sealihatükki ümbritsev soolane vedelik purtsatas mulle põske." ("Minu Eesti" lk 98) Samas ütleb ta raamatus, et see oli igal juhul parem toit kui alternatiiv: verivorst. See kujutas endast tema sõnul maheda maitsega pruunikat ollust ja ta ei oleks kunagi arvanud, et värvus võib pärineda kunagise elusolendi verest. Epp rääkis aga, et verivorst on kasulik, kuna see sisaldab rauda. Ta kallas selle pohlamoosi või hapukoorega üle ning söögiaeg oligi käes.
Hommikuti sõi autor Eestis tatraputru - "soolast ning pisut mõru tumedat karva putru." ("Minu Eesti" lk 99) Autor ei suutnud mõista, miks Eestis süüakse putru soola ja võiga, kui Ameerikas käib selle peale hoopis rosinad, vahtrasiirup või moos. Justin toob välja huvitava võrdluse, et Epp söödab talle iga hommikul sisse Atlandi ookeani ja ta võiks sama hästi adrust toituda.
Kuna Justin oli Itaalia juurtega mees, maitses talle väga mozzarella, mis kahjuks oli turul mitu korda kallim kui kohalik juust ning sellepärast ei saanud nad seda endile lubada. Autor kirjeldab, kuidas pärast igat turul käiku tulid nad koju, seljakotid greipe, viinamarju ja tatrahelbeid täis.
Epu isa Andrese juures pakuti sünnipäevalistele sülti, mida Justin kirjeldas kui lihatükke võdisevas tarretises ning tema jaoks tundus see nagu miski, "mis on välja kougitud New Yorgi East Riverist, kuhu suubub linna kanalisatsioon." ("Minu Eesti" lk 151)
Tartus Epu õelapse Simonaga jalutama minnes ostab Justin pahaaimamatult poest jäätise, kuid saab tagasi tulles Simona vanaema käest hoopis nuhelda:"See rikub söögiisu ära." ("Minu Eesti" lk 219)
"Seal peres oli kolm suurt külmkappi, aga ei ühtegi kaalu." ("Minu Ameerika", lk 9) -
Epp kirjeldab, kuidas Justini pere jaoks oleks toit justkui püha. Nad vaidlevad elavalt, kas peatuda hiina, india või mehhiko toidukoha juures ja võivad kulutada tunde, et jõuda oma lemmikrestorani. Toit väljendab nende jaoks armastust.
Ameerika kultuur on väga toidukultuslik - telekas on eraldi kokanduskanalid, lisaks populaarsed toidusaated ka teistel kanalitel ja peaaegu ainsad raamatud, mida mõne pere raamaturiiulist leida võib, on kokandusraamatud. Toitu ostetakse varuga ja minema visatakse palju rohkem toitu kui Eestis. Justini peres ei sööda eriti puuvilju, olulisemaks peetakse proteiine. Vajalike vitamiinide saamiseks söövad nad toidulisandeid. Mõned ameerika pered söövad vaid take-away- toitu ja kodus kokatakse erinevalt eestlastest väga vähe. Väga populaarsed on grillipeod, mille menüüst võib tavaliselt leida hamburgerid ja hot dogid. Ameeriklaste rahvusköögist Epp ei kirjuta, tundub, et enamasti süüakse kiirtoitu ja erinevatele maailma rahvastele iseloomulikke roogasid.
Ülekaalulisus on Ameerikas suureks probleemiks. Nagu Epp kirjutab: "Paksude probleemi võiks ehk võrrelda Eesti riikliku murega meie sündivate ja sündimata jäävate lapsukeste pärast." ("Minu Ameerika" lk 79) Eesti mõistes "paks" on Ameerikas lihtsalt kergelt volüümikas, "...paksud on need, kelle ümbermõõt on ikka kaks-kolm meetrit" ("Minu Ameerika, lk 141). Üha enam ameeriklasi valivad ülekaalu vähendamiseks maovähendusoperatsiooni ja tervisekindlustus katab tavaliselt sellega seotud kulud. Populaarsed on erinevad kaalujälgijate grupid ja dieetrühmad, kus käiakse elu üle kurtmas ja jagatakse soovitusi, millist kaupa millisest supermarketist osta.
"Minu Eesti"
Justin on peatüki "Tatrapuder on kasulik" ("Minu Eesti" lk 98) alguses öelnud: "Minu Eestis olemise rõõmu ei pärssinud aga üldse mitte ilm. Seda tegi hoopis halb toit."
Ta kirjeldab, kuidas ta päevad möödusid nende korteris pelmeenide, juurviljade ja Eesti delikatessi - verivorstiga. Justin üritas veenda Eppu ka pelmeene praadima, kuid naine keeldus ja veenis Justinit et need on keedetult palju paremad. Justin kirjeldas pelmeenide söömist: "Pelmeenid läksid süües suus lõhki ning keedetud sealihatükki ümbritsev soolane vedelik purtsatas mulle põske." ("Minu Eesti" lk 98) Samas ütleb ta raamatus, et see oli igal juhul parem toit kui alternatiiv: verivorst. See kujutas endast tema sõnul maheda maitsega pruunikat ollust ja ta ei oleks kunagi arvanud, et värvus võib pärineda kunagise elusolendi verest. Epp rääkis aga, et verivorst on kasulik, kuna see sisaldab rauda. Ta kallas selle pohlamoosi või hapukoorega üle ning söögiaeg oligi käes.
Hommikuti sõi autor Eestis tatraputru - "soolast ning pisut mõru tumedat karva putru." ("Minu Eesti" lk 99) Autor ei suutnud mõista, miks Eestis süüakse putru soola ja võiga, kui Ameerikas käib selle peale hoopis rosinad, vahtrasiirup või moos. Justin toob välja huvitava võrdluse, et Epp söödab talle iga hommikul sisse Atlandi ookeani ja ta võiks sama hästi adrust toituda.
Kuna Justin oli Itaalia juurtega mees, maitses talle väga mozzarella, mis kahjuks oli turul mitu korda kallim kui kohalik juust ning sellepärast ei saanud nad seda endile lubada. Autor kirjeldab, kuidas pärast igat turul käiku tulid nad koju, seljakotid greipe, viinamarju ja tatrahelbeid täis.
Epu isa Andrese juures pakuti sünnipäevalistele sülti, mida Justin kirjeldas kui lihatükke võdisevas tarretises ning tema jaoks tundus see nagu miski, "mis on välja kougitud New Yorgi East Riverist, kuhu suubub linna kanalisatsioon." ("Minu Eesti" lk 151)
Tartus Epu õelapse Simonaga jalutama minnes ostab Justin pahaaimamatult poest jäätise, kuid saab tagasi tulles Simona vanaema käest hoopis nuhelda:"See rikub söögiisu ära." ("Minu Eesti" lk 219)