raha
"Minu Ameerika"
Epp kirjeldab, kuidas ameeriklased kulutavad väga palju raha erinevate pidude ja koosviibimiste peale. Üks suuremaid pidusid on loomulikult pulm. "Seda, kui suur asi on Ameerika tüdrukutele pulmapidu, on mul raske kirjeldada" ("Minu Ameerika", lk 97). Pulmadele kulutatakse tohutuid summasid ja planeerimist alustatakse tihti mitu aastat varem. Ka külalised arutavad pulmas, kui palju üks või teine asi maksta võis.
Jootraha on ameeriklastele palju olulisem kui eestlastele. Jootraha puhul on üsna ranged n-ö kirjutamata reeglid - enamasti tuleb jätta 20% tasutavast summast jootrahaks ning kindlalt on määratletud, milliste ametite puhul jootraha jätta ja milliste puhul mitte. Kui ei tunne jootraha reegleid, võib sattuda erinevatesse sekeldustesse ja see Epuga raamatus ka juhtub.
Üldine suhtumine rahasse on Ameerikas üsna vaba ja seda nähakse kui vahendit, mille eest saab kõike.
"Minu Eesti"
Raamatu põhjal võib järeldada, et eestlased on tegelikult rahvas, kes ei hooli eriti kallitest asjadest. Nt. kui Justin arutleb peale perekonnaseisuametis käimist selle üle, miks Epp üldse tahab temasugusega koos olla, mainib mees, et ta teenis ju möödunud nädalal vaid 500 krooni. "Epp naeris, kui ma mainisin raha. See tundus vist väga ameerikalik." ("Minu Eesti" lk 195) Ka juuveelipoes abielusõrmuseid ostes soovis Epp näha vaid kõige odavamat hinnaklassi.
Justini vanemad aga lapse abiellumise puhul koonerdada ei kavatsenud. Ameerikas peeti "väike", 100 inimesega pidu, mis tegelikult ei olnud meelt mööda ei Justinile ega ka Epule. Ema oli veel Justinile öelnud, et kui ta rahaline seis Epule hetkel kallimat sõrmust osta ei võimalda, võib naine selle saada ju ka mõnel pulma-aastapäeval. "Ära muretse, võib-olla tuleme meie isaga appi!" ("Minu Eesti" lk 308) Justin väidab raamatus, et isegi kui ta oli leppinud abieluga, ei ole ta siiani harjunud Ameerika pulmaetiketiga. "Suur pidu? Ebamugavad rõivad? Segastele reeglitele allumine? Kas keegi ei võiks mingi mõõduka tasu eest seda minu eest läbi elada?" ("Minu Eesti" lk 308) Veel mainib ta, et on väga rahul Eestis korraldatava pulmapeoga, see oli nimelt pisike ja lühike.
Enne Justini Soome minekut oli veel vanematel kindel plaan saata ta Columbia ülikooli. Kuigi mehel polnud aimugi, kus vanemad selle raha võtaksid, lausus ema kindlalt: "Ära raha pärast muretse! Ma maksan kõige eest." ("Minu Eesti" lk 187)
Epp kirjeldab, kuidas ameeriklased kulutavad väga palju raha erinevate pidude ja koosviibimiste peale. Üks suuremaid pidusid on loomulikult pulm. "Seda, kui suur asi on Ameerika tüdrukutele pulmapidu, on mul raske kirjeldada" ("Minu Ameerika", lk 97). Pulmadele kulutatakse tohutuid summasid ja planeerimist alustatakse tihti mitu aastat varem. Ka külalised arutavad pulmas, kui palju üks või teine asi maksta võis.
Jootraha on ameeriklastele palju olulisem kui eestlastele. Jootraha puhul on üsna ranged n-ö kirjutamata reeglid - enamasti tuleb jätta 20% tasutavast summast jootrahaks ning kindlalt on määratletud, milliste ametite puhul jootraha jätta ja milliste puhul mitte. Kui ei tunne jootraha reegleid, võib sattuda erinevatesse sekeldustesse ja see Epuga raamatus ka juhtub.
Üldine suhtumine rahasse on Ameerikas üsna vaba ja seda nähakse kui vahendit, mille eest saab kõike.
"Minu Eesti"
Raamatu põhjal võib järeldada, et eestlased on tegelikult rahvas, kes ei hooli eriti kallitest asjadest. Nt. kui Justin arutleb peale perekonnaseisuametis käimist selle üle, miks Epp üldse tahab temasugusega koos olla, mainib mees, et ta teenis ju möödunud nädalal vaid 500 krooni. "Epp naeris, kui ma mainisin raha. See tundus vist väga ameerikalik." ("Minu Eesti" lk 195) Ka juuveelipoes abielusõrmuseid ostes soovis Epp näha vaid kõige odavamat hinnaklassi.
Justini vanemad aga lapse abiellumise puhul koonerdada ei kavatsenud. Ameerikas peeti "väike", 100 inimesega pidu, mis tegelikult ei olnud meelt mööda ei Justinile ega ka Epule. Ema oli veel Justinile öelnud, et kui ta rahaline seis Epule hetkel kallimat sõrmust osta ei võimalda, võib naine selle saada ju ka mõnel pulma-aastapäeval. "Ära muretse, võib-olla tuleme meie isaga appi!" ("Minu Eesti" lk 308) Justin väidab raamatus, et isegi kui ta oli leppinud abieluga, ei ole ta siiani harjunud Ameerika pulmaetiketiga. "Suur pidu? Ebamugavad rõivad? Segastele reeglitele allumine? Kas keegi ei võiks mingi mõõduka tasu eest seda minu eest läbi elada?" ("Minu Eesti" lk 308) Veel mainib ta, et on väga rahul Eestis korraldatava pulmapeoga, see oli nimelt pisike ja lühike.
Enne Justini Soome minekut oli veel vanematel kindel plaan saata ta Columbia ülikooli. Kuigi mehel polnud aimugi, kus vanemad selle raha võtaksid, lausus ema kindlalt: "Ära raha pärast muretse! Ma maksan kõige eest." ("Minu Eesti" lk 187)