kriitika ja lugejate arvamused
Reisiraamatusarja "Minu..." kohta on öeldud, et autorite kohatine mitteharitus kirjanduse erialal on nii sarja tugevuseks (mitmekesisus) kui ka nõrkuseks (ebaühtlus). On veel välja toodud, et suurem osa sarja raamatutest räägib pigem autori sõpradest ja suhetest ning vajaka jääb just riigi eripära kirjeldusest, mida teostest ootaks. Samas ongi sarja teosed just konkreetsete inimeste lood, kes need kirjutanud on. "Minu..." sari on lugejate seas väga populaarne ja sellesse sarja kuuluvad raamatud on olnud tihti raamatupoodide edetabelite eesotsas.
"Minu Ameerika"
Epp kirjutab Ameerikast täpselt nii, nagu mina seda riiki tean. Olen USAs kolm aastat elanud ja äratundmisi on igal leheküljel. Epp on hea vaatleja. Ta räägib Ameerikast kui naine oma armastatud abikaasa kummalisest hobist: hella imestuse ja huumoriga, tähele pannes, hinnanguid andmata.
- Aigi Vahing, Steppenwolf West näitlemisstuudio õpilane, Los Angeles
Mäletan Epuga New Yorgis salvestatud Vikerraadio keskööprogrammi, kus ta oskas sugestiivselt ning värvikate detailidega luua pilte kohalikust elust. Sama teeb ta ka oma raamatus, tuues lugeja selle elu keskele, millest päevauudistes sageli ei räägita: kus inimesed võitlevad oma kehakaaluga, tunnevad muret tervisekindlustuse pärast, püüavad ületada erinevate kultuuride põrkumisel tekkivaid probleeme. Epu terane silm ja terav sulg aitavad eestlastele arusaadavamaks muuta seda esmapilgul Euroopast mitte nii erinevat, kuid tegelikult siiski väga teistsugust maad.
- Neeme Raud, ETV-ERR korrespondent, New York
Raamatut „Minu Ameerika“ erinevatel internetilehekülgedel ja foorumides iseloomustatud kui humoorikat, kaasahaaravat ja mõnusat, kuid ka mõtlemapanevat lugemist. Hea ajaviiteraamat. Raamatus on nii peatükke, mis käsitlevad ülemaailmseid ühiskondlikke probleeme, nagu ülekaalulisus, liigne tarbimine ja keskkonna reostamine, kui ka peatükke, milles kirjeldatavad erinevused on ameeriklaste jaoks täiesti igapäevased - näiteks teistsugune tervisekindlustus- süsteem ja paanikat tekitav meedia. Lugejad on saanud raamatust uut informatsiooni USA kohta ning lugenud ka situatsioonidest, mille sarnaseid on kogenud paljud välismaal elavad eestlased. Raamatu iseloomustamiseks on kasutatud ka väljendit „humoorikas sotsiaalporno“. Samas on arvatud, et raamat on liialt negatiivne ning oleks võinud mõistvam olla, sest teise kultuuri mõistmine polegi alati kerge. Veel on välja toodud, et raamatus leidub küllaltki palju hooletusvigu – näiteks on mõni sõna valesti kirjutatud või kirjavahemärgid valesti pandud. Enamus tagasisidest on siiski positiivne ja lugejatele on raamat väga meeldinud.
Ükski kirjanduskriitik pole sellest teosest kirjutanud, millest võiks järeldada, et teos on suunatud liiga üldisele maitsele, et seda arvustada.
"Minu Eesti"
Raamatut “Minu Eesti” on peetud väga romantiliseks, sellele pöörab ka autor tagakaanel tähelepanu. Erinevates foorumites on teost iseloomustatud kui humoorikat ja voolavat lugemist. Autor käsitleb meile igapäevaseid teemasid, nende hulgas näiteks sügis-talvine ilm, kus päike piilub pilve tagant välja vaid helgematel päevadel, ja eestlaste toidukultuur. Palju võrdleb Justin Eestit ka oma koduriigi – Ameerikaga. Näiteks toob ta välja, et eestlaste “pitsa” on lihtalt hunnik jahu tomatikastmega, mis ei kõlba kuhugi. Eestis on tema sõnul ka väga külmad inimesed, kes võiksid “sind paari üleliigse sõna pärast silmadega ära süüa”. Teda hämmastab väga ka Eesti “eksootika”, näiteks nõiad, kuivkäimlad ja eestlaste halvas seisus hambad.
Lugejad on arvanud, et teose algus on liiga pikalt venitatud. Tõsi, enne Eestisse saabumist jõudis ta korduvalt käia Soomes, kodumaal Ameerikas, elada Londonis ja veeta vaid paar päeva Tallinna vanalinnas, mis ei peegeldanud üldse ülejäänud Eestit. Sellega seoses toodi välja, et pool raamatut võiks eraldi jagada "Minu Soomeks" või "Minu Epuks" ja Eestiga pole sellel peale Epu päritolu midagi ühist. Osale inimestest tuletas raamat meelde, et ameeriklased on n-ö suured lapsed ja neile meenutas raamat hilisteismelise päevikut.
Kahjuks pole ka seda teost kirjanduskriitikud arvustanud.
2011. aastal levisid erinevad uudised, et "Minu Eestist" saab film. Huvitav, kas see ka tõesti juhtub?
"Minu Ameerika"
Epp kirjutab Ameerikast täpselt nii, nagu mina seda riiki tean. Olen USAs kolm aastat elanud ja äratundmisi on igal leheküljel. Epp on hea vaatleja. Ta räägib Ameerikast kui naine oma armastatud abikaasa kummalisest hobist: hella imestuse ja huumoriga, tähele pannes, hinnanguid andmata.
- Aigi Vahing, Steppenwolf West näitlemisstuudio õpilane, Los Angeles
Mäletan Epuga New Yorgis salvestatud Vikerraadio keskööprogrammi, kus ta oskas sugestiivselt ning värvikate detailidega luua pilte kohalikust elust. Sama teeb ta ka oma raamatus, tuues lugeja selle elu keskele, millest päevauudistes sageli ei räägita: kus inimesed võitlevad oma kehakaaluga, tunnevad muret tervisekindlustuse pärast, püüavad ületada erinevate kultuuride põrkumisel tekkivaid probleeme. Epu terane silm ja terav sulg aitavad eestlastele arusaadavamaks muuta seda esmapilgul Euroopast mitte nii erinevat, kuid tegelikult siiski väga teistsugust maad.
- Neeme Raud, ETV-ERR korrespondent, New York
Raamatut „Minu Ameerika“ erinevatel internetilehekülgedel ja foorumides iseloomustatud kui humoorikat, kaasahaaravat ja mõnusat, kuid ka mõtlemapanevat lugemist. Hea ajaviiteraamat. Raamatus on nii peatükke, mis käsitlevad ülemaailmseid ühiskondlikke probleeme, nagu ülekaalulisus, liigne tarbimine ja keskkonna reostamine, kui ka peatükke, milles kirjeldatavad erinevused on ameeriklaste jaoks täiesti igapäevased - näiteks teistsugune tervisekindlustus- süsteem ja paanikat tekitav meedia. Lugejad on saanud raamatust uut informatsiooni USA kohta ning lugenud ka situatsioonidest, mille sarnaseid on kogenud paljud välismaal elavad eestlased. Raamatu iseloomustamiseks on kasutatud ka väljendit „humoorikas sotsiaalporno“. Samas on arvatud, et raamat on liialt negatiivne ning oleks võinud mõistvam olla, sest teise kultuuri mõistmine polegi alati kerge. Veel on välja toodud, et raamatus leidub küllaltki palju hooletusvigu – näiteks on mõni sõna valesti kirjutatud või kirjavahemärgid valesti pandud. Enamus tagasisidest on siiski positiivne ja lugejatele on raamat väga meeldinud.
Ükski kirjanduskriitik pole sellest teosest kirjutanud, millest võiks järeldada, et teos on suunatud liiga üldisele maitsele, et seda arvustada.
"Minu Eesti"
Raamatut “Minu Eesti” on peetud väga romantiliseks, sellele pöörab ka autor tagakaanel tähelepanu. Erinevates foorumites on teost iseloomustatud kui humoorikat ja voolavat lugemist. Autor käsitleb meile igapäevaseid teemasid, nende hulgas näiteks sügis-talvine ilm, kus päike piilub pilve tagant välja vaid helgematel päevadel, ja eestlaste toidukultuur. Palju võrdleb Justin Eestit ka oma koduriigi – Ameerikaga. Näiteks toob ta välja, et eestlaste “pitsa” on lihtalt hunnik jahu tomatikastmega, mis ei kõlba kuhugi. Eestis on tema sõnul ka väga külmad inimesed, kes võiksid “sind paari üleliigse sõna pärast silmadega ära süüa”. Teda hämmastab väga ka Eesti “eksootika”, näiteks nõiad, kuivkäimlad ja eestlaste halvas seisus hambad.
Lugejad on arvanud, et teose algus on liiga pikalt venitatud. Tõsi, enne Eestisse saabumist jõudis ta korduvalt käia Soomes, kodumaal Ameerikas, elada Londonis ja veeta vaid paar päeva Tallinna vanalinnas, mis ei peegeldanud üldse ülejäänud Eestit. Sellega seoses toodi välja, et pool raamatut võiks eraldi jagada "Minu Soomeks" või "Minu Epuks" ja Eestiga pole sellel peale Epu päritolu midagi ühist. Osale inimestest tuletas raamat meelde, et ameeriklased on n-ö suured lapsed ja neile meenutas raamat hilisteismelise päevikut.
Kahjuks pole ka seda teost kirjanduskriitikud arvustanud.
2011. aastal levisid erinevad uudised, et "Minu Eestist" saab film. Huvitav, kas see ka tõesti juhtub?