Inimesed
"Minu Ameerika"
USA rahvastik koosneb mitmete eri rahvuste esindajatest kõikjalt üle maailma. Nii ka Justini perekond - nad on päritolult itaallased, seetõttu temperamentsemad ja väljendavad oma emotsioone rohkem kui eestlased. Nende peres esineb tihti tülisid, aga seda vaid seetõttu, et igaüks soovib teisele parimat. Neil kõigil on oma arusaam sellest, kuidas peaks elama. See võib elus kasuks tulla, kuid Justini venna Iani ja tema kihlatu Luisa kihlus lõppes, kuna kahel itaalia perekonnal oli sellest oma arvamus ja igaüks arvas, et tema teab kõige paremini.
Raamatus "Minu Ameerika" tutvub Epp erinevate ameeriklastega. Nad sõlmivad kiiresti palju tutvusi ja huvituvad teiste elust, kuid enamasti on see vaid pinnapealne ja seetõttu on raske sõpru leida. Ameeriklaste jaoks on väga oluline sotsiaalne staatus ja nad korraldavad pidusid, et seda teistele näidata, ning alati kutsutakse võimalikult palju inimesi, sest "muidu nad ju solvuksid ja ei kutsuks meid enam oma pidudele". Siinkohal on eestlased ja ameeriklased veidi sarnased, ka eestlaste jaoks on oluline, mida neist arvatakse.
Poliitikast ja sündmustest maailmas räägivad ameeriklased vähem kui eestlased. Kardetakse, et oma arvamust avaldades riivatakse teiste tundeid, kui vaated ei ühti ja mõni tõsisem teema "rikuks peo ära" ("Minu Ameerika", lk 25).
Ameeriklased naeratavad ja neile naeratatakse vastu ning see on positiivne süst igaks päevaks, mida eestlastel pole. Epp toob välja, et Ameerikas veidrikke jätkub. Kord kuulis ta vestlust, milles öeldi: "Ameerikasse on viimase viiesaja aastaga kogu maailmast kolinud veidrike ja hüperaktiivsete kiht." ("Minu Ameerika", lk 136) Epule see sobib, kuna talle on massist eristuvad inimesed alati meeldinud.
Välismaalastele võivad ameeriklased tunduda kadedad. Kui eestlased jagavad üldiselt teistele oma toitu (näiteks komme), siis üldine suhtumine Ameerikas on: "...kui sa tahad, siis lähed poodi ja ostad endale ise." ("Minu Ameerika", lk 18) Samas kingituste tegemise suhtes on ameeriklased väga lahked.
"Minu Eesti"
Nagu teisedki välismaalased on eestlaste kohta väitnud, nii arvab ka Justin, et see on üsna emotsioonitu rahvas. Näide Epu isa sünnipäevalt: nad ei olnud üksteist kaua näinud ja ei äratanud taaskohtumise peale suuremat tähelepanu. "Ta isegi ei emmanud oma isa, keda ta polnud kuude kaupa näinud." ("Minu Eesti" lk 146) Justin seisis seal ja proovis inimeste näost välja lugeda vähemalt mõnda naeratust või noogutust - kas ta oli Saluveeride poole kutsutud või kutsumata külaline. Tundus, et inimestel ei olnudki mõtteid. Veel tõi autor samast päevast välja näite, kuidas ta leidis pere fotoalbumist pildid kellegi matusest. "Surm on elu loomulik osa." ("Minu Eesti" lk 149) See ei ole Ameerikale üldse omane ja seda võeti tema peres nagu surnu privaatsuse rikkumist ja austuse puudumist.
Söögilauast tõi Justin välja seiga, kus mõni jutuvestja just nagu hakkaks õhinasse minema, kuid see tavaliselt summutati kohe, nagu oleks tegemist salajutuga.
Väga avalikult räägib autor pereasjadest. Raamatus on kirjas, kui noorelt hakkavad vanemad pere looma ja et see tundub ameeriklastele väga imelik. Näiteks oli üks naine öelnud, kuidas ainult Alabamas saavad Epu ja Justini vanused inimesed lapsi (kui nad olid vastavalt 29 ja 24 aastat vanad). Kokkuvõttes tähendab see seda, et inimestele ei lähe Ameerikas korda, kui vanad on tulevased vanemad. "Tähtis on, kui palju meil raha on. Kuna me pole rikkad, peavad nad meid teismelisteks." ("Minu Eesti", lk 333)
Ameerikas tuleb kindlasti välja ka "klasside" ja inimeste erinevus. Näiteks Eestis tegutseva bändi Vanilla Ninja tüdrukuid, kes olid Justini jaoks kuulsused (enamasti sellepärast, et ta oli nende pildiga jäätist söönud), nägi ta koos kõigi teistega publiku seas istumas. Justini sõnul oleks Ameerikas "sellistel tähtedel ihukaitsjad ja riietusruum" ("Minu Eesti", lk 267).
Eestlastele läheb väga korda, mida neist arvatakse. Justin aga ei suuda kuigi tõsiselt võtta seda, kuidas eestlased igal aastal talvel-kevadel kogunevad televiisori ette vaatama suursündmust Eurovisioon, kuhu iga riik saadab ühe laulu. Epp aga selgitas talle, kuidas Eesti oli 2001. aastal Eurovisiooni võitnud ja see oli otsekui aperitiiv enne Euroopa Liiduga liitumist. "See aga tõestas, et Eesti on päris riik ja võimeline korraldama rahvusvahelist üritust." ("Minu Eesti" lk 138) Inimestele ongi tähtis ennast iga-aastaselt näidata ja eriti eestlastele on oluline jätta teistsugust muljet, kuna paljud näevad meie riiki ikka veel endise liiduvabariigina, kus kõik on hall ja kurb ("Minu Eesti", lk 137).
Eestlaste igipõlist muret oma maine pärast iseloomustab hästi peatükis "Emajõe Ateena" Epu õemehe Petsi jutustatud anekdoot: "Üheskoos on sakslane, prantslane, eestlane ja elevant. Sakslane vaatama der Elefanti ja arutlema, mitu konthi olema thema kehas ja kuidas tema lihhased thöötavad. Prantslane aga tahab teada, kuidas valmistada maitsvat kastet, mis sobiks parimini küpsetatud elevandilihaga, mais oui. Eestlane aga põrnitseb elevanti ega ütle sõnagi. Siis ohkab ja sõnab kurvalt: "Mida see elevant küll minust arvab?"." ("Minu Eesti", lk 141)
Eestlasi on raamatus kirjeldatud väga salajase ja tagasihoidliku rahvana. Näiteks erinevalt ameeriklastest on siin kõik üritused väikesed. Ka Epu ja Justini pulmapidu tähistatakse väikese laevasõiduga, kus serveeritakse vaid suupisteid. Peolt on aga välja toodud seik, kus alles peale mõningat klaasitäit veini hakkasid inimesed püsti tõusma nn rääkimiseks. Selle kohta jäi meelelahutuse osas kõlama lause: "Eestlased ei saa alguses vedama ja pärast pidama." ("Minu Eesti", lk 317)
USA rahvastik koosneb mitmete eri rahvuste esindajatest kõikjalt üle maailma. Nii ka Justini perekond - nad on päritolult itaallased, seetõttu temperamentsemad ja väljendavad oma emotsioone rohkem kui eestlased. Nende peres esineb tihti tülisid, aga seda vaid seetõttu, et igaüks soovib teisele parimat. Neil kõigil on oma arusaam sellest, kuidas peaks elama. See võib elus kasuks tulla, kuid Justini venna Iani ja tema kihlatu Luisa kihlus lõppes, kuna kahel itaalia perekonnal oli sellest oma arvamus ja igaüks arvas, et tema teab kõige paremini.
Raamatus "Minu Ameerika" tutvub Epp erinevate ameeriklastega. Nad sõlmivad kiiresti palju tutvusi ja huvituvad teiste elust, kuid enamasti on see vaid pinnapealne ja seetõttu on raske sõpru leida. Ameeriklaste jaoks on väga oluline sotsiaalne staatus ja nad korraldavad pidusid, et seda teistele näidata, ning alati kutsutakse võimalikult palju inimesi, sest "muidu nad ju solvuksid ja ei kutsuks meid enam oma pidudele". Siinkohal on eestlased ja ameeriklased veidi sarnased, ka eestlaste jaoks on oluline, mida neist arvatakse.
Poliitikast ja sündmustest maailmas räägivad ameeriklased vähem kui eestlased. Kardetakse, et oma arvamust avaldades riivatakse teiste tundeid, kui vaated ei ühti ja mõni tõsisem teema "rikuks peo ära" ("Minu Ameerika", lk 25).
Ameeriklased naeratavad ja neile naeratatakse vastu ning see on positiivne süst igaks päevaks, mida eestlastel pole. Epp toob välja, et Ameerikas veidrikke jätkub. Kord kuulis ta vestlust, milles öeldi: "Ameerikasse on viimase viiesaja aastaga kogu maailmast kolinud veidrike ja hüperaktiivsete kiht." ("Minu Ameerika", lk 136) Epule see sobib, kuna talle on massist eristuvad inimesed alati meeldinud.
Välismaalastele võivad ameeriklased tunduda kadedad. Kui eestlased jagavad üldiselt teistele oma toitu (näiteks komme), siis üldine suhtumine Ameerikas on: "...kui sa tahad, siis lähed poodi ja ostad endale ise." ("Minu Ameerika", lk 18) Samas kingituste tegemise suhtes on ameeriklased väga lahked.
"Minu Eesti"
Nagu teisedki välismaalased on eestlaste kohta väitnud, nii arvab ka Justin, et see on üsna emotsioonitu rahvas. Näide Epu isa sünnipäevalt: nad ei olnud üksteist kaua näinud ja ei äratanud taaskohtumise peale suuremat tähelepanu. "Ta isegi ei emmanud oma isa, keda ta polnud kuude kaupa näinud." ("Minu Eesti" lk 146) Justin seisis seal ja proovis inimeste näost välja lugeda vähemalt mõnda naeratust või noogutust - kas ta oli Saluveeride poole kutsutud või kutsumata külaline. Tundus, et inimestel ei olnudki mõtteid. Veel tõi autor samast päevast välja näite, kuidas ta leidis pere fotoalbumist pildid kellegi matusest. "Surm on elu loomulik osa." ("Minu Eesti" lk 149) See ei ole Ameerikale üldse omane ja seda võeti tema peres nagu surnu privaatsuse rikkumist ja austuse puudumist.
Söögilauast tõi Justin välja seiga, kus mõni jutuvestja just nagu hakkaks õhinasse minema, kuid see tavaliselt summutati kohe, nagu oleks tegemist salajutuga.
Väga avalikult räägib autor pereasjadest. Raamatus on kirjas, kui noorelt hakkavad vanemad pere looma ja et see tundub ameeriklastele väga imelik. Näiteks oli üks naine öelnud, kuidas ainult Alabamas saavad Epu ja Justini vanused inimesed lapsi (kui nad olid vastavalt 29 ja 24 aastat vanad). Kokkuvõttes tähendab see seda, et inimestele ei lähe Ameerikas korda, kui vanad on tulevased vanemad. "Tähtis on, kui palju meil raha on. Kuna me pole rikkad, peavad nad meid teismelisteks." ("Minu Eesti", lk 333)
Ameerikas tuleb kindlasti välja ka "klasside" ja inimeste erinevus. Näiteks Eestis tegutseva bändi Vanilla Ninja tüdrukuid, kes olid Justini jaoks kuulsused (enamasti sellepärast, et ta oli nende pildiga jäätist söönud), nägi ta koos kõigi teistega publiku seas istumas. Justini sõnul oleks Ameerikas "sellistel tähtedel ihukaitsjad ja riietusruum" ("Minu Eesti", lk 267).
Eestlastele läheb väga korda, mida neist arvatakse. Justin aga ei suuda kuigi tõsiselt võtta seda, kuidas eestlased igal aastal talvel-kevadel kogunevad televiisori ette vaatama suursündmust Eurovisioon, kuhu iga riik saadab ühe laulu. Epp aga selgitas talle, kuidas Eesti oli 2001. aastal Eurovisiooni võitnud ja see oli otsekui aperitiiv enne Euroopa Liiduga liitumist. "See aga tõestas, et Eesti on päris riik ja võimeline korraldama rahvusvahelist üritust." ("Minu Eesti" lk 138) Inimestele ongi tähtis ennast iga-aastaselt näidata ja eriti eestlastele on oluline jätta teistsugust muljet, kuna paljud näevad meie riiki ikka veel endise liiduvabariigina, kus kõik on hall ja kurb ("Minu Eesti", lk 137).
Eestlaste igipõlist muret oma maine pärast iseloomustab hästi peatükis "Emajõe Ateena" Epu õemehe Petsi jutustatud anekdoot: "Üheskoos on sakslane, prantslane, eestlane ja elevant. Sakslane vaatama der Elefanti ja arutlema, mitu konthi olema thema kehas ja kuidas tema lihhased thöötavad. Prantslane aga tahab teada, kuidas valmistada maitsvat kastet, mis sobiks parimini küpsetatud elevandilihaga, mais oui. Eestlane aga põrnitseb elevanti ega ütle sõnagi. Siis ohkab ja sõnab kurvalt: "Mida see elevant küll minust arvab?"." ("Minu Eesti", lk 141)
Eestlasi on raamatus kirjeldatud väga salajase ja tagasihoidliku rahvana. Näiteks erinevalt ameeriklastest on siin kõik üritused väikesed. Ka Epu ja Justini pulmapidu tähistatakse väikese laevasõiduga, kus serveeritakse vaid suupisteid. Peolt on aga välja toodud seik, kus alles peale mõningat klaasitäit veini hakkasid inimesed püsti tõusma nn rääkimiseks. Selle kohta jäi meelelahutuse osas kõlama lause: "Eestlased ei saa alguses vedama ja pärast pidama." ("Minu Eesti", lk 317)