ELUSTIIL
"Minu Ameerika"
Epp toob juba teose alguses välja, et ameeriklased on loodusest võõrdunud. Nende jaoks on suur elamus näha näiteks lehma või siga, samas kui Eesti on need täiesti tavalised loomad. Linnas elavad ja töötavad ameeriklased käivad looduses harva, sest metsad on kaugel ja mõneti loodus isegi hirmutab neid - näiteks metsas marju nad süüa ei julge. "Kui me kord Eestis matkal murakate otsa sattusime, hüppasid kõik eestlased marju sööma ja nahistasid mööda raba ringi, aga Justin hüppas fotoaparaadi kallale, tegi meist unikaalsetest olenditest pilti ja saatis pärast sõpradele-sugulastele: "Eestlased metsas marju söömas!"" ("Minu Ameerika", lk 19). Nende jaoks on turvalisem olla linnas, kus on neile tuntud kohad ja pole ohtlikke elukaid - näiteks olid Soomes reisil olles Justin ja Mitch mures sääsehammustuse pärast, kuna sääsk võis haigusi levitada. Omamoodi suhtuvad ameeriklased ka neisse, kes on käinud Alaskal. See tundub nende jaoks metsik ja eksootiline koht. Mõned tahaksid sinna ka ise minna, kuid teised üritavad sinnaminejaid ümber veenda.
Epp kirjutab, et ameeriklased sõidavad igale poole autoga isegi siis, kui sihtpunkt on vaid kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Osaliselt on selles süüdi asjaolu, et Ameerikas on kõnniteid vähe ja liikluses pole jalakäijatega arvestatud. "Mõlemalt poolt palistavad asfaltteed kahekorruselised ühepereelamud aedade, sissesõiduteede ja suurte mitmeautogaraažidega. Auto vurab auto järel, kõnniteed pole ollagi." ("Minu Ameerika", lk 14) Vähene liikuvus suurendab ka riski ülekaalulisusele, mis on USA-s suureks probleemiks.
Epp arvab, et ameeriklased on sõdade suhtes nn ajupestud riigi poolt ja enamus elanikke arvab, et nende riik on sõdades alati õigesti tegutsenud. Mõneti on ka eestlased Nõukogude Liidu poolt veidi ajupestud ja nii polegi Epul ja Justinil võimalik Hiroshima tuumapommi osas ühele seisukohale jõuda ("Minu Ameerika", lk 61-63).
USA ühiskond on väga tarbimiskeskne. Korraldatakse pidusid ja iga peoga kaasneb hulgaliselt kingitusi, millest enamik jääbki karpidesse seisma, kuna nendega pole midagi peale hakata. Lastele tehakse väga palju kinke ja ostetakse asju, mis neil juba olemas on. Näiteks tundub Epule imelik, et vanaema ostab ta tütrele Martale uue Elmo (lastesaate "Sesame Street" üks tegelastest), kuigi Martal üks juba on ("Minu Ameerika", lk 144-146).
Oma loodusest kaugenemist üritavad ameeriklased kompenseerida lemmikloomade pidamisega. Kui nad võtavad lemmiklooma, hoolitsetakse tema kui pereliikme eest. Nad üritavad tagada neile võimalikult hea elu, aga vahel võivad sellega hoopiski kahju tekitada. Justini vanemate pere üks koertest ja kass on suhkruhaiged ning üks koer vajab psühhotroopseid ravimeid.
Üldiselt tundub Epule ameeriklaste eluviis üsna erinev eestlaste igapäevatoimetustest, kuid samas leiab ta mitmeid sarnasusi.
"Minu Eesti"
Teose alguses Eestisse saabudes mainib autor ära, et Tallinna siluett ei näe üldse välja idapärane, nagu ta algselt arvas. "See näeb peaaegu välja nagu mõni Skandinaaviamaa." ("Minu Eesti" lk 35). Pigem meenutab see mõnd Skandinaavia maad ja võrdluseks tema koduriigiga annavad sädelevad klaashooned ja kontorihooned ka mõne Ameerika linna mõõdu välja. Hiljem aga Tallinna ülejäänud linnaosasid nähes mõistis autor, et ta esmamulje on pisut petlik. Nendel kõrvaltänavatel, kaugel kesklinnast olid "vaid hallid inimesed, kes jalutasid mööda kiilasjääd, taustal graniidist nõukogulikud õudused, tahmased 19. sajandi elumajad ja maitsetud postmodernsed kontorihooned" ("Minu Eesti" lk 79). Õismäe kõrgeid ja ühesuguseid paneelmaju kirjeldab Justin nagu lagedale ujuvaid tohutuid kaubalaevu, mis kõik nägid samasugused välja ("Minu Eesti" lk 115). Linnast välja saades ja Tartu poole sõites ei märka aga Justin ühtegi arvestatavat küla või linna, tema arvates seisavad lihtsalt kuskil püsti kirik ja bensiinijaam ning seda kohta ei saa ju asulaks nimetada. See on täiesti arusaadav võrdlus, kuna enamik ameeriklastest on koondunud linnadesse elama, samas kui "eestlastele meeldib, kui ta naaber elab nii kaugel, et tema korstna suitsu on vaevu näha" ("Minu Eesti" lk 130).
Epp toob juba teose alguses välja, et ameeriklased on loodusest võõrdunud. Nende jaoks on suur elamus näha näiteks lehma või siga, samas kui Eesti on need täiesti tavalised loomad. Linnas elavad ja töötavad ameeriklased käivad looduses harva, sest metsad on kaugel ja mõneti loodus isegi hirmutab neid - näiteks metsas marju nad süüa ei julge. "Kui me kord Eestis matkal murakate otsa sattusime, hüppasid kõik eestlased marju sööma ja nahistasid mööda raba ringi, aga Justin hüppas fotoaparaadi kallale, tegi meist unikaalsetest olenditest pilti ja saatis pärast sõpradele-sugulastele: "Eestlased metsas marju söömas!"" ("Minu Ameerika", lk 19). Nende jaoks on turvalisem olla linnas, kus on neile tuntud kohad ja pole ohtlikke elukaid - näiteks olid Soomes reisil olles Justin ja Mitch mures sääsehammustuse pärast, kuna sääsk võis haigusi levitada. Omamoodi suhtuvad ameeriklased ka neisse, kes on käinud Alaskal. See tundub nende jaoks metsik ja eksootiline koht. Mõned tahaksid sinna ka ise minna, kuid teised üritavad sinnaminejaid ümber veenda.
Epp kirjutab, et ameeriklased sõidavad igale poole autoga isegi siis, kui sihtpunkt on vaid kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Osaliselt on selles süüdi asjaolu, et Ameerikas on kõnniteid vähe ja liikluses pole jalakäijatega arvestatud. "Mõlemalt poolt palistavad asfaltteed kahekorruselised ühepereelamud aedade, sissesõiduteede ja suurte mitmeautogaraažidega. Auto vurab auto järel, kõnniteed pole ollagi." ("Minu Ameerika", lk 14) Vähene liikuvus suurendab ka riski ülekaalulisusele, mis on USA-s suureks probleemiks.
Epp arvab, et ameeriklased on sõdade suhtes nn ajupestud riigi poolt ja enamus elanikke arvab, et nende riik on sõdades alati õigesti tegutsenud. Mõneti on ka eestlased Nõukogude Liidu poolt veidi ajupestud ja nii polegi Epul ja Justinil võimalik Hiroshima tuumapommi osas ühele seisukohale jõuda ("Minu Ameerika", lk 61-63).
USA ühiskond on väga tarbimiskeskne. Korraldatakse pidusid ja iga peoga kaasneb hulgaliselt kingitusi, millest enamik jääbki karpidesse seisma, kuna nendega pole midagi peale hakata. Lastele tehakse väga palju kinke ja ostetakse asju, mis neil juba olemas on. Näiteks tundub Epule imelik, et vanaema ostab ta tütrele Martale uue Elmo (lastesaate "Sesame Street" üks tegelastest), kuigi Martal üks juba on ("Minu Ameerika", lk 144-146).
Oma loodusest kaugenemist üritavad ameeriklased kompenseerida lemmikloomade pidamisega. Kui nad võtavad lemmiklooma, hoolitsetakse tema kui pereliikme eest. Nad üritavad tagada neile võimalikult hea elu, aga vahel võivad sellega hoopiski kahju tekitada. Justini vanemate pere üks koertest ja kass on suhkruhaiged ning üks koer vajab psühhotroopseid ravimeid.
Üldiselt tundub Epule ameeriklaste eluviis üsna erinev eestlaste igapäevatoimetustest, kuid samas leiab ta mitmeid sarnasusi.
"Minu Eesti"
Teose alguses Eestisse saabudes mainib autor ära, et Tallinna siluett ei näe üldse välja idapärane, nagu ta algselt arvas. "See näeb peaaegu välja nagu mõni Skandinaaviamaa." ("Minu Eesti" lk 35). Pigem meenutab see mõnd Skandinaavia maad ja võrdluseks tema koduriigiga annavad sädelevad klaashooned ja kontorihooned ka mõne Ameerika linna mõõdu välja. Hiljem aga Tallinna ülejäänud linnaosasid nähes mõistis autor, et ta esmamulje on pisut petlik. Nendel kõrvaltänavatel, kaugel kesklinnast olid "vaid hallid inimesed, kes jalutasid mööda kiilasjääd, taustal graniidist nõukogulikud õudused, tahmased 19. sajandi elumajad ja maitsetud postmodernsed kontorihooned" ("Minu Eesti" lk 79). Õismäe kõrgeid ja ühesuguseid paneelmaju kirjeldab Justin nagu lagedale ujuvaid tohutuid kaubalaevu, mis kõik nägid samasugused välja ("Minu Eesti" lk 115). Linnast välja saades ja Tartu poole sõites ei märka aga Justin ühtegi arvestatavat küla või linna, tema arvates seisavad lihtsalt kuskil püsti kirik ja bensiinijaam ning seda kohta ei saa ju asulaks nimetada. See on täiesti arusaadav võrdlus, kuna enamik ameeriklastest on koondunud linnadesse elama, samas kui "eestlastele meeldib, kui ta naaber elab nii kaugel, et tema korstna suitsu on vaevu näha" ("Minu Eesti" lk 130).